Kevadel oma 70. sünnipäeva tähistanud Salvatore Sciarrino on omapärasemaid figuure Euroopa heliloojate eliidis. Palermos sündinud Sciarrino leidis tee kunstide juurde imelapse-autodidaktina. Kõigepealt maalijana, seejärel heliloojana (võttes küll kompositsioonitunde). Hoidudes trendidest ja koolkondadest, vabana etteantud struktuuridest ja teooriatest, on ta kujundanud ja vorminud isiklikku ainuomast esteetikat ja helikeelt. Sciarrino muusikale on tunnuslikud tähelepanu heli ja vaikuse ääraladele ning napp, habras materjal – subtiilsed müraprotsessid, pooltabamatud kõlad, ülemhelirohkus. Kriitikud, kes märgivad kuulamiskogemuse intensiivsust, on näinud Sciarrino muusikalises maailmavaates Sitsiilia maastike ning seal kunagi tegutsenud Sokratese-eelsete loodusfilosoofide mõju. Teoste pealkirjad viitavadki muistsete Vahemere-äärsete kultuuride müütidele ja jumalatele. Sciarrino looming on esile kutsunud suure ja kasvava rahvusvahelise huvi. Ta teosed on pälvinud rohkesti auhindu, neist on salvestatud ligi 50 CDd. Sciarrino on praegu enimesitatavaid ooperikomponiste, äsja maikuus esietendus menukalt Pariisis Opéra Bastille’s tema “Da gelo a gelo”. Sciarrino on õpetanud Milano, Perugia ja Firenze konservatooriumites ning on avaldanud uurimusi ja artikleid. György Ligeti teosed avavad ja lõpetavad festivali ning kõlavad ka teistel kontsertidel kummardusena hiljuti lahkunud 20. sajandi muusika teerajajale ning mõjutajale. Nagu Sciarrino, lõi ka Ligeti varakult täiesti isikupärase muusikanägemuse. Tema puhul sattus see aga kiiresti rahvusvaheliste heliloomingukeskuste ja muusikaavalikkuse tähelepanu tulipunkti ning osutus lähtekohaks tervetele suundadele. Muunduvate helitekstuuride (nn mikropolüfoonia) ja vokaalse absurditeatri järel kujundas Ligeti oma pikal loometeel veel korduvalt stiilivisioone ja tehnikaid (nt polürütmiastruktuurid), mis said inspiratsiooniallikaks üha uutele komponistipõlvkondadele. “Reekviem” (1963–1965) on varase Ligeti keskne teos, mis võtab kokku ta senised arengud. “Reekviem” (nagu ka lõppkontserdi “Atmosfäärid”) on kinnistunud kultuurilukku veel haruldase juhtumina, kus avangardmuusika puudutab mitmemiljonilist publikut – läbi Stanley Kubricku filmi “2001: A Space Odyssey”.
